Tegemislugu ja apsud.

Ühel sügispäeval sõitis Nabala vahel ringi must auto, kolm mustas riiedes tüüpi sees. Sõitsid talust talusse ja küsisid: "KELLE LEHMAD NEED SEAL TEERISTIS ON?" Aga ringi ei sõitnud kagebešnikud, sõitsime meie. Kahe päeva pärast olid samad näod laiendatud koosseisus platsis. Varsti said neist lehmad.

Vaatamata, et omanik ütles, et need lehmad ei tee midagi, olid nad siiski päris kurjad. Pullid vist tundsid konkurentsi emastele. Igaljuhul, esimene plaan saada neile autoga teiselt poolt ligi lõppes sitasti või otsemini öeldes - sitas! Siis me läksime karjusesse, ent tulime sealt peagi jooksuga tagasi, sest need lehmad lähenesid meile jooksusammul, ründasid noh. Lõpuks me tulime sellele, et tuleb nad meelitada karjusetraadi äärde, sealt nad üle ei tule, samas jäävad nad siiski taustale ja karjusetraati vaataja silm ei erista. Läks läbi küll.

Kõik mis taustal toimub, toimub spontaanselt, meie neid lehmi ei mõjutanud. Videosid vaadanud inimene saab aru, mida ma mõtlen.

Kui meie algmaterjal tundus purgis olema (sel hetkel polnud aimugi, et heli pole), suundusime Kiilisse marketisse, kus lapsed pidasid meid maskottideks. Peale seda vaadati meid Tallinna ringteel kui päris imelikke: 36aastat vana Lada, lehmad sees ja peal silt: "Päästke põllumajandus!" Tallinna linnas tegid mitmed huvilised pilti ja üks härra soovis meid endale, et iga hommik kohvile piima oleks võtta. Olime sel hetkel populaarsemad, kui seda on Savisaar Lasnamäel. Jah, selle projektiga ei teinud me ainult klippe, tegime kino.

Tegelikkuses on väga kihvt näha inimeste reaktsiooni millegi ebatavalise juhtumisel või nägemisel. Oma moodi raske on tegelikult panna inimest kas siis naerma või pidama sind peast põrunuks. Aga see õnnestus meil 100%!

Must materjal on vaieldamatult paremini kokku pandud, kui kõik muu. Selle monteeris Annika, milles ta on kõva käsi.

Tulevik. Teeme suurema (loodan, et mitte igavese) mõttepausi...

Päästke põllumajandus!

Alles see oli kui põllumehed kallasid piima linnatänavatele ja tõid sitta poeparklasse. Meie pole põllumehed, aga hoolime küll.

Oktoobris hakkas küpsema Miku keemia töövihiku taga ideid. Siis tuli Zärts ja lisas omad mõtted juure peale mida läks teostuseks. 8 stseeni elust enesest:









Üldiselt saab öelda, monteerides tundus, et algmaterjal on meeletult nadi, aga välja tuli selline keskpärane. Kõige enam on kahju helist ja selle nõrgast kvaliteedist. Seepärast on ka esindatud vaid 70% kogumaterjalist.

Ükskord tuleb pikem jutt sellest, kuidas me lehmi otsimas käisime, kuidas me sita sees sõitsime, kuidas meid lehmad taga ajasid, kuidas me kino tegime ja kuidas meid ära sooviti osta. Seda siis, kui valmib must (sõnnikune seekord) materjal ühest kenast sügispäevast. Seega, püsige lainel.

Kapa

Kiired ajad on suvised ajad

Tõsi. Aga surnud me pole. Ma vähemalt loodan, et pole. Kes on maal, kes on rannas, kes reisib, kes hangeldab kinnisvaraga, kes puhkab niisama kodus omas voodis ja kes teeb roppu moodi tööd. Ja inspiratsiooni ka ei ole. Mõtteid on, aga need ei tundu "zärtsud". Sellepärast uut ja huvitavat ei tulegi. Usun, et sügisel saame jälle ree peale. Kui saame...

Vahepeal käis Zärtsu väikene delegatsioon Euroopas ringi. Seekord veel puhkamas. Pikemalt sellest mõni teine kord.

Uudiseid ikka toob...
Kapa aka Kaspar

Minu kell näitab 00.20 ja on juba 1.mai. Imelik, mis sunnib mind siia kirjutama midagi sellisel ajal. "Inimene, kas sa voodit üles ei leia?"
Kuna koosolekul (või millalgi) panime paika, et "Kiirlaenu Ikkes" tuleb 1. mai, siis ta peab ka sel päeval tulema. Palun


Hetkel on ta esitatud ka konkursile "Mina ja raha". Me ei oota midagi, teeme seda ikka oma rõõmuks. Ärge siis näkku lööge, esimene vasikas pidigi aia taha minema, läks sellega isegi hästi, arvan ma. Kommentaarid ja ettepanekud, mida järgmine kord paremini teha, oodatud siia, või... ükskõik mis kontaktile.
Ahjaa, ega see "järgmine kord" kaugel polegi, mõtteid meil juba on.

Kaspar,
unine ja leiab selle voodigi kunagi...

Must materjal ja väike "sneak peek" meie esimesse filmi "Kiirlaenu ikkes"
Annika montaaž

Miku out!

Zärts, need oleme meie: Tarmo, Annika, Mikk, Martin, Helerin, Heleen, Kaspar. Miks me teeme seda, mida teeme? Keegi ei tea. Või noo keegi ikka teab aga sõnadesse on keeruline panna. Ja kuna sõnadesse on seda keeruline panna, panemegi pilti. Tarmole meeldib ikka öelda lihtsalt: "See on sport!" Eks ta mingil määral olegi.
Täna, 26. aprillil panin üles selle virtuaalse pesa. 1. mail on esimene lühifilm kah näha. Midagi narrimiseks peaks juba tänagi olema...

Hõiskas,
Kapa aka Kaspar.